Teine tahvel
Kogus Tiamat oma loodu (kokku),
valmistas võitluseks oma võsukeste jumalate vastu.
Nüüdsest Apsu pärast tahtis Tiamat kurja.
Kuidas tapluseks valmistunud, Eale selgitas.
- Kuulas Ea seda sõnumit,
rahulikult jäigastus ja tasaselt istus.
Kui nõu oli pidanud, raev oli rahunenud,
Anšari, oma isa ette ta suundus,
ta astus sisse oma sigitaja isa Anšari ette,
- kõik, mis Tiamat kavatses, kordas ta temale:
"Isa, Tiamat, meie ema, on vihane meile,
ta on kogunud koosoleku, pööraselt marus,
käändunud tema poolele kõik jumalad,
isegi need, kelled teie lõite, on läinud tema kõrvale:
- Nad võtsid ringi, tõusid Tiamat kõrvale
raevukalt, innukalt, lebamata öösel ega päeval,
võitlust võttes, müristades, märatsedes,
koosoleku seadsid, riidu luues.
Manalajõe Ema, kõikevalmistav,
- lisas vastapandamatuid relvi, sünnitas suured maod,
teravhambulisi, halastamatuid kihvu,
mürgiga vere asemel nende kered täitis.
Metsikud lohed hirmuga rüütas,
pani kandma nad hiilgust, tegi jumalate sarnaseks.
- 'Kes näeb neid, nõrkenult kukkugu kokku,
oma kerega nad hüpelgu ja ärgu tagasi pöördugu!'
Ta tegi maod, draakonid ja juukselised sangarid,
suure deemoni, hullu koera ja skorpion-mehe,
hirmsad deemonid, kala-mehe ja sõnn-mehe,
- kes kandsid halastamatuid relvi, võitluses kohkumatud.
Võimsad tema käsud, vastapandamatud kõigile,
sel viisil üksteistkümmend nõnda neid tegi valmis.
Jumalate, oma järelsoo hulgast, kes koosoleku moodustasid,
ta ülendas Kingu, tegi tema nende hulgas suureks!
- Sõjajõukude eeskõndijaks, koosoleku käsutajaks,
relvakandmise, lahingule ägedalt ässitamise,
võitluse peamise juhendamise
usaldas tema kätte, pani istuma oma postile.
'Ma heidan su loitsu, teen su suureks jumalate koosolekus,
- kõigi jumalate kuningluse sinu kätte loovutan.
Sina oled suurim, mu abikaasa, sa oled mainekas,
sinu käsk on suurim kõikide Anunnakide seas!'
Ja andis talle saatuste tahvli, ta rinnale kinnitas selle:
'Sinu suu sõna ärgu muudetagu, sinu suu öeldu püsigu!'
- Seejärel kui Kingu oli ülendatud, Anuväe võtnud,
määras ta saatused oma jumalikele poegadele:
'Teie suude lausutu tule kustutagu,
teie mürk kuhjudes tehku võimsadki nõrgaks!'
Kuulis seda Anšar, asi oli väga häiriv,
- "Oh häda!" ta hüüdis ja hammustas oma huult,
tema vaim oli raevus, polnud rahu tema meelel,
Ea peale, oma esiklapsele tema karje vaibus:
"Mu poeg, kes sa alustasid riidu,
kõige eest, mis omaltpoolt teinud, vastuta sina!
- Sina läksid välja ja Apsu tapsid
ja Tiamati, kelle sa marru ajasid, kus on ta vastane?"
Nõu teadja, taipamise vürst,
tarkuse looja, jumal Nudimmud
rahustava sõnaga, vaigistava kõnega
- Anšarile, oma isale hästi vastas:
"Mu isa põhjatu süda, saatuste seadja,
kelle võimuses on loomine ja hävitamine,
Anšar, põhjatu süda, saatuste seadja,
kelle võimuses on loomine ja hävitamine!
- Ma räägin sulle midagi, rahustan su kiiresti,
et kauni sõna tegin, sinu süda pidagu meeles!
Enne kui ma Apsu tapsin,
kes oleks ette näinud seda, mis nüüd?
Enne kui ma kähku tegin lõpu talle,
- ma tõesti hävitasin ta, mis siis sellest?"
Kuulas Anšar, jutt talle meeldis,
rahunes tema süda, Eale lausus:
"Mu poeg, sinu teod on jumala väärilised,
raevuka, vastupandamatu löögiga sa suudad [...].
- Ea, sinu teod on jumala väärilised,
raevuka, vastapandamatu löögiga sa suudad [...].
Mine siis Tiamati vastu, rahusta tema rünnak,
tema viha [vaigista oma] loitsuga!"
Kuulas oma [isa Anšari] kõnet,
- teed haaras, oma kulgu suunas,
Ea läks ja Tiamati sepitsusi luuras.
Seisatas, vakatas ja tagasi pöördus,
sisenes isanda Anšari ette,
palveid haaras, talle kõneles:
- "[Mu isa], Tiamati teod on kõrgemal minust,
tema nõu ma luurasin, kuid mu loits ei saa vastu,
tema vägi on võimas, ta on kohutavust täis,
üleni tugev, ega keegi või minna ta vastu!
Ei raugenenud tema vali sõjakisa,
- kohkusin tema karjest ja tagasi pöördusin.
Mu isa, ära muretse, saada keegi teine!
Naise vägi olgugi tugev, ei ole see sama, mis mehel!
Sina hajuta tema sõjaväed, tema nõu purusta
enne kui oma käe ta asetab meie peale!"
- Anšar raevukalt hüüdis,
Anule, oma pojale nõnda kõneles:
"Tõeline esikpoeg, hävitav sangar,
kelle vägi on võimas, rünnak vastupandamatu –
kiirusta, Tiamati vastu seisa sina!
- Rahusta tema vaimu, tema südant kergenda!
Ja kui ta ei kuula sinu sõnu,
palvesõnaga räägi talle ja teda rahusta!"
Kuulas oma isa Anšari kõnet,
teed haaras, oma kulgu suunas
- Anu läks ja Tiamati sepitsusi luuras.
Seisatas, vakatas ja tagasi pöördus,
sisenes oma sigitaja isa Anšari ette,
palveid haaras, talle kõneles:
"Mu isa, Tiamati teod on kõrgemal minust,
- tema nõu ma luurasin, kuid mu loits ei saa vastu,
tema vägi on võimas, ta on kohutavust täis,
üleni tugev, ega keegi või minna ta vastu!
Ei raugenenud tema vali sõjakisa,
kohkusin tema karjest ja tagasi pöördusin.
- Mu isa, ära muretse, saada keegi teine!
Naise vägi olgugi tugev, ei ole see sama, mis mehel!
Sina hajuta tema sõjaväed, tema nõu purusta
enne kui oma käe ta asetab meie peale!"
Vakatas Anšar, maha vaatas,
- Ea poole noogutas, oma pead raputas.
Kogunesid Igigid, kõik Anunnakid kokku
huuled neil kokku surutud, vaikselt istusid.
Milline jumal ei alluks [ta käsule?]
Tiamati vastu ei lähe keegi välja [...].
- Siis isand Anšar, suurte jumalate isa
tema süda oli pahane, ta ei kutsunud kedagi.
Võimas esikpoeg, oma isa kättetasuja,
lahingusse rühkija, sangar Marduk –
Ea hüüdis tema salajasse elukohta,
- ütles talle oma südame sõnad:
"Marduk, taipa, kuula oma isa,
sina oled mu poeg, kes võib tema südant vaigistada.
Anšari ette, tema lähedale tule,
ava oma suu – vihane ta oli, sind nähes rahuneb!"
- Bêl rõõmustas oma isa sõnadest,
ta tuli lähedale ja seisatus Anšari ette.
Nägi teda Anšar ja tema süda heameelest täitus,
suudles tema huuli, hirm temast taandus.
"Mu [isa], ära lase neil kinni olla, vaid ava oma huuled,
- mina lähen ja täidan kõik su soovid!
Mu isa, ära lase neil kinni olla, vaid ava oma huuled,
mina lähen ja täidan kõik su soovid!
Milline mees saadaks välja tapluse sinu vastu
ja Tiamat, kes on naine, tuleb relvadega sinu vastu?
- Mu isa, looja, ole õnnelik ja rõõmus,
sest Tiamati turjal peagi sa tallad!
Anšar, looja, ole õnnelik ja rõõmus,
sest Tiamati turjal peagi sa tallad!"
"Mine, poeg, kõige tarkuse teadja,
- Tiamati rahusta oma puhta loitsuga
oma tormivankri sõitu kiiresti suuna,
[rajalt] ära kõrvale lase, löö ta tagasi!"
Rõõmustas Bêl oma isa sõnadest,
oli õnnelik tema süda ja oma isale kõneles:
- "Jumalate isand, suurte jumalate saatus,
kui ma tõesti teie kättetasujaks saan,
aheldan Tiamati, teie elud päästan,
kutsuge koosolek, looge mu saatus ülevaks,
Ubšukkinaki's üksmeelselt-rõõmsalt istuge!7
- Kui ma avan oma suu, nagu teie saatusi ma määraku
ja ärgu muutugu midagi sellest, mida mina olen loonud –
ärgu miski mu huultehäälest kaduma mingu ega muutugu!"
|
