Kuues tahvel
Marduk jumalate juttu kuulates
soovis ta süda taidekaid asju luua.
Avas oma suu, Eale ütles,
mida oma südames vaaginud, nõuks andis:
- "Vere seon kokku ja kondid las tekitan,
Lullu las püsti asetan, 'inimene' olgu ta nimena.
loogu ma Lullu, inimese!
Jumalate vaeva neile nõjatan, et need las puhkaksid.
Jumalate tegumoe taidekalt muudan,
- ühena austatagu neid, kuid kaheks olgu jaotatud!18
Vastas talle Ea, sõna talle lausus,
jumalate puhkuse suhtes oma arvamuse avaldas:
"Antagu välja mulle üks nende vendadest,
see hävigu ja rahvas sellest valmistatagu!
- Kogunegu kokku suured jumalad
süüdlane antagu välja, nad tema kindlaks määraku!"
Marduk kogus kokku suured jumalad,
kenasti käskides oma korralduse andis,
oma suu avas ja jumalad panid tähele,
- kuningas Anunnakidele sõna kõneles:
"Tõde oli teie esimene vanne,
tõde nüüd teie minuga rääkige!
Kes oli, kes lahingut lõi?
Tiamati mässama pani ja võitluse esile kutsus?
- Antagu välja, kes lahingut lõi
panen ta kandma oma karistust, teie istuge rahus!"
Vastasid talle Igigid, suured jumalad,
Lugaldimmerankia'le, jumalate nõuandjale, oma isandale:
"Kingu on see, kes lahingut lõi,
- Tiamati mässama pani, võitluse esile kutsus!"
Nad sidusid ta kinni ja Ea ees hoidsid,
karistuse talle peale panid, tema veresooned läbi lõikasid.
Tema verest ta lõi inimkonna,
jumalate koorma sellele peale pani ja jumalad vabastas.
- Kui tark Ea oli inimkonna loonud,
jumalate koorma sellele peale pannud –
see töö on käsitamatu arusaamale,
sest Marduki taidega lõi Nudimmud.
Kuningas Marduk jumalad jaotas,
- Anunnakid kõik, ülemised ja alumised,
Anule määras käsutamise ja valvamise
viie kuuekümne üle taevas ja seadis nad valvureiks.
Järgmiseks manala tegumoe kindlaks määras,
taevasse ja maale kuussada pani elama.
- Kui oma korraldustekogumi oli käskinud,
taeva ja manala Anunnakidele nende osad oli jaotanud,
Anunnakid oma suu avasid
ja Mardukile, oma isandale nad kõnelesid:
"Nüüd, isand, kui sa oled seadnud meie vabastamise,
- mida kaunist võime sinu ees teha?
Tehkem pühamu, mille nimi on kuulus,
sinu kamber olgu meie öömaja, puhakem selle keskel!
Valmistagem pühamu, korraldagem selle paigad –
päeval, mil me saabume, puhakem selle keskel!"
- Marduk seda kuuldes –
nagu päev säras väga ta ilme:
"Ehitage Babülon, töö, mida ihaldate,
selle tellised las vormuvad, pühamu tehke kõrgeks!"
Anunnakid toksisid kõblastega,
- ühe aasta selle telliseid vormisid.
Teise aasta kätte jõudes
Esangila, Apsu väärilise, pead kergitasid.19
Nad ehitasid Apsu templitorni kõrgeks,
Anule, Enlilile ja Eale nende elukoha kindlustasid ja seadsid.
- Majesteetlikult nende ees ta istus,
Ešarra juuri tema sarved vaatasid.
Kui nad Esangila-töö teinud olid,
Anunnakid kõik oma pühamud lõid.
Viis kuuskümmend taeva Igigit ja Apsu kuussada kogunesid.
- Bêl suures pühamus, mille nad talle olid ehitanud eluasemeks,
oma jumalikud isad peoks pani istuma.
"See on Babülon, teie elukohad,
hõisake tema paikadest, selle rõõmust saagu küll!"
Istusid suured jumalad,
- kannud valmis seadsid, peoks istusid.
Kui lõbu nende keskele oli asetunud,
hirmuäratavas Esangilis tegid rõõmulaulu.
Kindlaks määratud olid kõik käsud ja piirangud,
kõik jumalate taeva ja maa seisupaigad olid jagatud.
- Suured jumalad oma viiekümnikus võtsid istet,
seitse saatuste jumalat otsustama seati.
Võttis Bêl oma vibu, oma relva ja nende ette heitis,
võrku, mille ta teinud oli, vaatasid jumalad, tema isad.
Nad nägid vibu, kui taidekas oli selle töötlus,
- tööd, mis ta teinud oli, tema isad ülistasid.
Anu tõstis selle jumalate koosolekul rääkides –
vibu suudles – "See olgu minu tütar!"
Vibu nimetas, nõnda on tema nimed:
'Pikk Puu olgu esimeseks, teiseks olgu Märkitabav',
- kolmanda nime 'Vibutäht' taevas tegi nähtavaks,20
ja kinnitas tema asendi tema jumalike vendade hulgas.
Kui Anu vibu saatuse määranud oli,
ja teinud kuningluse trooni kõrgeks jumalate hulgas,
Anu jumalate koosolekul pani ta (sellele) istuma.
- Kogunesid suured jumalad,
Marduki saatuse ülendasid, talle au andsid.
Laususid enesele needuse,
vee ja õliga vandusid, oma kõri puudutasid,21
talle andsid jumalate kuningluse ülesande.
- Taeva ja maa jumalate isandaks olemise nad talle määrasid.
Lisaks andis Anšar Asalluhi talle nimeks.
"Kui oma käsu ta ütleb, kuulekust ilmutagem,
oma suu avab, teda pandagu tähele.
Tema korraldus olgu suureks üleval ja all,
- olgu kõrge poeg, meie kättemaksja!
Tema ülemuslikkus olgu suur, ärgu sugenegu temaga võrdset!
Saagu ta karjaseks mustapealiste, oma loomingu üle!
Tulevastel päevadel unustamata nad jutustagu tema teguviisist!
Seadku ta oma isadele suurejoonelised roaohvrid,
- nende eest hoolet ta toimetagu, nende pühamuid hooldagu!
Pangu nad nuusutama suitsutusi, rõõmustagu nende tubasid!
Mida taevas ta teinud on, selle kujutise maal tehku!
Määraku ta mustapealised teda teenima,
inimsugu kuuletugu ja oma jumalat kõnetagu.
- Kui oma suu ta avab, oma jumalannat nad pangu tähele,
toiduohvreid toogu nad oma jumalale ja jumalannale!
Ärgu unustagu nad toita oma jumalat!
Nende majad olgu nähtaval, nende pühamud olgu lihavad!
Jaotugu mustapealised jumalate vahel,
- mis nimega teda ka nimetame, ta olgu meie jumal!
Nimetagem tema viiskümmend nime –
tema loomus tulgu (neist) nähtavale, tema teod samuti!
(1) Marduk, nagu tema sündimisest nimetab teda tema isa Anu,
põllumaa ja joogikohtade asetaja, kes rikastab nende talle!
- Kes oma relva, veeuputusega aheldas vastased,
jumalad, oma isad päästis kitsikusest.
Tema on poeg, Päike, hiilgav,
tema valguse säras nad kõndigu alati!
Rahvas, kelle ta lõi, hingega varustas,
- jumalate vaeva neile peale pani, et need puhkaksid.
Loomine, hävitus, andeksand, karistus –
need on tema valduses, vaadaku nad tema poole!
(2) Marukka olgu ta nimi, jumal, kes nemad lõi!
Anunnakide südame rõõmustaja, Igigide rahustaja!
- (3) Marutukku, oma maa, linna ja rahva pelgupaik,
teda ülistagu rahvas igavesti!"
(4) "Miršakušu – raevukas, kuid mõistlik, vihastav, kuid leplik –
tema süda on avar, tema meel on mahukas.
(5) Lugaldimmerankia on tema nimi, millega me nimetame teda kõik
- kelle suu kõne me ülendasime üle tema jumalike isade!
Tema on jumalate isand, kes taevas ja maal, nende kõigi!
Kuningas, kelle ilmumisel kohkuvad ülemised ja alumised jumalad.
(6) Narilugaldimmerankia on tema nimi, millega teda kutsume, kõigi jumalate nõustaja,
kes taevas ja maal valmistas meile eluasemed hädas,
- Igigidele ja Anunnakidele jagas asupaigad.
Tema nime peale jumalad värisegu ja võdisegu oma eluasemeis!"
(7) "Asalluhi on tema nimi, mille pani tema isa Anu,
tema on jumalate valgus, tugev pealik,
mis, nagu tema nimi ütleb, on jumala ja maa kaitsevaim.
- Tugevaimas kahevõitluses päästis meie eluasemed hädas!
(8) Asalluhi-Namtilla'ks nad nimetasid ta teist korda, 'jumal kes hingestab',
kes, nagu selle kuju ütleb, parandas kõik kahjustunud jumalad!
Isand, kes oma puhta loitsuga elustas surnud jumalad,
väändunud vaenlaste hävitaja, ülistagem teda!
- (9) Asalluhi-Namru, millega me teda nimetasime kolmandaks, on tema nimi –
puhas jumal, meie teguviisi puhastaja!"
Kolmekaupa tema nimesid nimetasid Anšar, Lahmu ja Lahamu.
Jumalatele, oma poegadele nad kõnelesid:
"Meie ju kolm tema nime oleme nimetanud,
- nagu meie, teiegi tema nimi lausuge!"
Rõõmustasid jumalad, nende kõnet kuulasid,
kui Ubšukkinakkis nad toimetasid oma nõupidamist:
"Poeg, sangar, meie kättemaksja,
meie oma hooldaja nime ülistagem!"
- Nad istusid oma koosolekule, saatusi nimetasid,
oma riitustekogumis tema nime nimetasid:
|
