Neljas tahvel
Nad asetasid talle vürstliku eluaseme,
oma isade ette ta kuninglusse asetus,
"Sina oled austusväärseim suurte jumalate hulgas,
sinu saatusele pole võrdset, sinu käsk on Anu oma!
- Marduk, austusväärseim suurte jumalate hulgas,
sinu saatusele pole võrdset, sinu käsk on Anu oma!
Tänasest päevast sinu korraldust ei muudeta,
ülendamine ja alandamine on sinu kätes.
Sinu suu öeldu püsigu, sinu käsk ärgu olgu usaldamatu!
- Ükski jumalate seast sinu seatud piire ärgu ületagu
Hoolt kanda on vaja jumalate eluaseme eest,
kus nende templid on, seal olgu sinugi paik!
Marduk, sina oled meie kättetasuja,
me anname sulle kuningluse kogu maailmakõiksuse üle!
- Istu koosolekule, sinu sõna olgu kõrge,
sinu relvad ärgu eksigu, vaid sinu vaenlast löögu!
Bêl – kes sinu peale loodab, tema hinge säästa,
kuid jumal, kes kurja võtab ette, tema hing vala välja!"
Nad seadsid omade vahele ühe tähtkuju,
- Mardukile, oma pojale nõnda laususid:
"Sinu saatusel ei ole jumalate hulgas sarnast,
hävitus ja loomine – ütle ja see sünnib.
Ava oma suu ja tähtkuju hävib,
uuesti sellele ütle ja tähtkuju taastub!"
- Ta ütles oma suuga ja tähtkuju hävis,
uuesti sellele ütles ja tähtkuju taastus.
Kui tema suu öeldut nägid, siis jumalad, tema isad
rõõmustasid, tervitasid – "Marduk on kuningas!"
Nad lisasid talle valitsuskepi, –trooni ja –saua,
- nad andsid talle vastapandamatu relvastuse, vaenlasi kummutava,
"Mine ja lõika Tiamati hing,
tuulel tema verd teateks lase kanda!"
Määrasid Bêli saatuse jumalad, tema isad,
õnne ja edu teele panid ta kõndima.
- Ta tegi vibu, kuulutas selle oma relvaks
noole kergitas, kinnitas nööri,
tõstis nuia, oma paremal käel hoidis,
vibu ja nooletupe oma õlale riputas,
seadis välgu enese ette,
- hõõguva leegiga oma kere täitis.
Võrgu valmistas Tiamati mässimiseks sisse,
kogus neli tuult, et mitte lasta väljuda ühelgi osal temast –
Lõunatuule, Põhjatuule, Idatuule, Läänetuule
kõrvale võrgu kinnitas – tema isa Anu kingitused.
- Kurja tuule, tormituule, liivatormi,
neljakordse tuule, seitsmekordse tuule, pööristormi, vastupandamatu tuule.
Ta lasi välja oma seitse tuult, mis ta loonud oli
Tiamati sisemuse häirimiseks tõusid need tema selja taha.
Bêl tõstis veeuputuse, oma suure relva,
- oma vastapandamatul, kohutaval tormi-sõjavankril sõitis,
rakendas rakendihobuste neliku ja oma kõrvale riputas –
Mõrtsukas, Halastamatu, Hävitaja, Lennukas –
avatud huultega, nende hambad kandmas mürki,
väsimus tundmata, tallama õpetatud.
- Pani oma paremale (käele) võitluse hirmsa ja lahingu,
vasakule tapluse, kõiki vaenajaid kummutava.
Soomusrüü, kohutava raudrüü sisse peitus,
hirmsa hiilgusega ta pea oli kaetud.
Bêl asus liikvele, oma kulgu suunas,
- pöörase Tiamati poole oma palge säädis.
Oma huultel loitsu hoidis,
mürkitühistavat ürti tema ranne pidas.
Sel ajal nad tema ümber askeldasid, jumalad tema ümber askeldasid,
jumalad, tema isad, tema ümber askeldasid, jumalad tema ümber askeldasid.
- Lähenes Bêl, Tiamati sisemust uuris,
Kingu, tema abikaasa sepitsusi luuras.
Kui (see teda) vaatas, tema kõnd läks sassi,
tema otsustavus hajus, tema teod olid segaduses –
jumalad, tema abilised, kes tema kõrval kõndisid,
- nägid pealikust sangarit ja nende pilk oli segaduses.
Heitis oma loitsu Tiamat, ei pööranud oma kaela tagasi,
oma huultel valet ja pettust hoidis:
"Bêli [...], jumalad tõusevad sinu vastu,
oma [...] on nad sinu poolele kogunenud!"8
- [Tõstis] Bêl veeuputuse, oma suure relva,
tigedale Tiamatile selle nõnda läkitas:
"Miks väliselt lahkuse enda peale oled tõstnud,
kuid õhutab sinu süda taplust?
Karjusid lapsed, oma isasid kurnasid,
- ja sina neid, keda sünnitanud oled, halastamatult vihkad.
Nimetasid Kingu oma abikaasaks,
väärimatult seadsid ta Anu ametisse.
Anšari, jumalate kuninga vastu oled üritanud kurja
ja jumalate, minu isade vastu kurja oled ette valmistanud!
- Olgugi sinu sõjajõugud rivistatud, olgugi sinu relvad neil vööl,
tule vastu ning mina ja sina kahevõitlust tehkem!"
Tiamat seda kuuldes
hullunult sõneles, mõistuse kaotas.
Karjus Tiamat valjult ja kirglikult,
- tema alapool võrdselt värises juurteni.
Lausumist luges, oma loitse loopis
kui võitluse jumalad oma relvi ihusid.
Läksid kokku Tiamat ja jumalate tark Marduk,
kahevõitlusest haaratud, lahinguks üksteisele lähenesid.
- Heitis Bêl oma võrgu ja ta sisse mässis,
kurja tuule selja tagant haaras ja tema näkku saatis.
Avas oma suu Tiamat, et teda (alla) neelata,
kurja tuule sinna sisse lasi, et oma huuli ta ei sulgeks.
Raevukad tuuled tema sisikonda paisutasid
- tema süda ummistus, tema suu jäi ammuli.
Noole lasi, tema keha katkestas,
tema sisemusse lõikas, südame lõhestas.
Sidus tema ja ta hinge tühjendas
tema laiba maha heitis, selle peale seisatus.
- Kui ta Tiamati, eeskõndija, oli tapnud,
siis tema väed hajutas, tema koosoleku laiali lõi.
Ja jumalad, tema abilised, tema kõrval kõndinud,
värisesid, kartsid ja oma mineku ümber pöörasid –
põgenesid, et oma hinge päästa.
- Kuid nad olid ümber piiratud, pakku pääseda ei saanud –
ta sidus nad kinni ja nende relvad murdis.
Võrku heidetud, hunnikus istusid,
nurkadel nõjatusid, olid hädaldust täis
tema karistust kandes, vangis peetavad.
- Ja üksteistkümmend loodut, kes hirmuäratavusega varustatud
ja deemonitulv, tema paremal käel kõndijad kõik –
ta pani neile ninarõngad, nende käed sidus,
koos nende sõjariistadega nad enda alla tallas.
Ja Kingu, kelle (võim) nende hulgas oli suurenenud,
- sidus ta ja "surnud jumalate" hulka arvas.9
Võttis ära temalt saatuste tahvli, talle ebaväärika,
pitseri asetas ja selle oma rinnale kinnitas.
Pärast seda, kui oma vaenlased aheldanud ja löönud oli,
tugeva vastase pea oli paljastanud,
- Anšari triumfi kõigi vaenlaste üle kehtima pannud,
Nudimmudi soovi saavutanud sangar Marduk
"seotud jumalate" üle oma haaret tugevdas.
Tiamati juurde, kelle ta sidunud oli, tagasi pöördus.
Astus Bêl Tiamati juurtele,
- oma halastamatu nuiaga tema kolba purustas.
Lõikas läbi tema veresooned,
põhjatuulel teateks lasi kanda.
Nägid tema isad, rõõmustasid ja olid õnnelikud,
ande ja kingitusi nad talle lasid kanda.
- Bêl puhkas ja laipa uuris,
et tükkideks jaotada, taidekaid asju luua.
Lõikas ta kaheks nagu kuivatamiseks kala –
ühe poole seadis ja taevaks laotas,
venitas naha, valvurid määras,
- tema vett mitte välja lasta neil käskis.
Taeva kõndis läbi, paiku üle vaatas,
Apsu vastaspoolele Nudimmudi eluaseme asutas.
Bêl mõõtis Apsu kogumi,
Ešgalla peegelduseks seadis Ešarra.10
- Ešgallas, Ešarras, mis ta ehitanud oli ja taevas
Anu, Enlili ja Ea oma pühapaikadesse pani elama.
|
